Aktuaalne kaamera

kolmapäev, 31. märts 2010

Крокодил Гена и его друзья

Minu kätte sattus üks iidne raamat - Eduard Uspenski "Krokodill Gena ja teised muinasjutud", välja antud 1989 Eesti Raamatu poolt.
Otsisin siia internetist pilti sellisest Potsatajast, nagu ta on seal 1966. aastal ilmunud raamatus, joonistatud Gennadi Kalinovski poolt, aga ei leidnud. Igal pool on ainult Leonid Švartsmani variant, mis pole ka halb, kuid see esialgne on siiski võrratult parem.
"Potsataja on saanud isegi nii populaarseks, et on põhjustanud vaidlusi autoriõiguste üle. Kuigi kirjanik patenteeris Чебурашка nime ja kirjelduse, on Potsataja üldsusele tuntud välimus Leonid Švartsmani looming. Švartsman aga joonistas Potsataja filmistuudio "Sojuzmultfilm" töötajana ning seega kuulub loomakese väljanägemine stuudiole, õigemini selle õigusjärglasele."

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.


Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.
Väga armas lugu. Tuleb meelde lapsepõlv ja palju muud. Kas pole imeline, et aastal 1966 sai Venemaal sellise raamatu kirjutada?
Ja muidugi sisaldab see raamat veel ka jutud: "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".

neljapäev, 25. märts 2010

Mina, vandersell

Liis Kägsepa teine reisiraamat. Piirkond on ikka Lõuna-Ameerika. Tavaliselt on nii, et kui oled miskist heast/uuest/huvitavast asjast maigu kätte saanud, siis tahad seda ikka ja jälle uuesti mekkida. Nii ei püsinud ka Liis kaua hallil ja rutiinsel kodukamaral, vaid pakkis jälle koti ja suundus uusi elamusi jahtima.
Siiski on tavaliselt nii, et "the first ... is the deepest".
"Mina, vandersell" oli huvitav lugeda, aga esimese raamatu värskust tal polnud. Lisaks pidin lugemise käigus tõdema, et olen neid jutukesi juba enne kusagilt lugenud, ilmselt Ekspressi Kohvrist. Natuke häiris ka blogilikkus, igasugune oma elu tühja-tähja (mis on selline muidugi ainult võõrale lugejale) pikk jutustamine. Tänapäeval, kus terve sotsiaalvõrgustik on taolisi avaldusi täis, siis ühel hetkel tunned, et nagu ei viitsi enam.
Aga võibolla olen ma liiga kriitiline.

teisipäev, 23. märts 2010

Borat

Tegelikult ma ei teagi, kas eile televisioonist tv3 kaudu minu ellu roninud film üldse väärib ära märkimist - seda enam, et ma ei ole siin kirjutanud oma viimase aja filmielamustest 1., 2. ja 3. - aga ma teen seda siiski. Imelik fenomen, et Borat seda minuga teeb, kusjuures ma algul mõtlesin, et vaatan vaid esimesed kümme minutit ja pärast vaatasin lõpuni. Piinlik, ebameeldiv, kuid kohati metsikult naljakas, Esto TV kuubis, U.S ja A. variant.
Ma ei tea, kas selle filmi vaatamine kedagi või midagi paremaks teeb. Aga igatahes vaatasin ära, naersin, punastasin piinlikkusest. Tegelikult ma seda filmi pigem ei soovitaks.

laupäev, 13. märts 2010

Urmas Kibuspuu ainult 31 aastat


Raamat, mis algab ja lõpeb surmaga.

Ain Lutsepp: "Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas."

Marko Kibuspuu abikaasa Helle: Mina tulin Kibuspuude majja pärast Urmase surma. Hakkasime Markoga elama selles majatiivas, kus elasid varem Merike ja Urmas. Urmase tuba hoidsime pea kümme aastat sellisena, nagu see Urmase lahkudes oli. Tundsin pidevalt, et Urmas on veel siin. Tema toas rippus seinal kitarr. Ühel ööl nägin ma und, et Urmas ja Jüri seisid hetke Urmase toa ukselävel. Urmas vaatas veel kord üle toa ja siis läksid nad koos ära. Sel hetkel kukkus kitarr seina pealt maha, mille peale ma üles ärkasin. Sel ööl suri Jüri Krjukov. Pärast Jüri surma ja kitarri kukkumist on aga meie majas rahulikuks jäänud. Ilmselt leidsid sõbrad uuesti teineteist ja Urmas sai niiviisi rahu...

Ei tea, kas asi on selles, et see elulooraamat on kirjutatud pärast Kibuspuu surma ja ta pole ise saanud kuidagi mõjutada ilmuvat - aga see raamat erineb mõnevõrra viimasel ajal rohkelt üllitatud elulooraamatutest. Raamat on täpsem, tõsisem, tõsiseltvõetavam. Näha on, et koostaja on püüdnud olla loogiline ja erapooletu. Kindlasti on see raamat teatriajaloolastele väga meeltmööda.

Minul tekitas see rohkelt assotsiatsioone ja nostalgiat, tuli tuttav ette nii kool, õpetajad, isegi ERKI ettevalmistuse kipspead. Ja "Popi ja Huhuu" ning "Harold ja Maude", mis minu lapsemällu tugeva jälje jätsid. Hilisemad etendused ja teleteater ning filmid on kõik juba ühtlases tavalises sumus.

Mina ikka kurvastan natuke. Terve selle lennu pärast. Elu on täis ebausku ja raamatus on räägitud, kuidas õpilased armastatud õpetajale oma teklid hauda järele viskasid. See ei olnud hea mõte.

Teised arvavad:
Andres Laasik
Pekka Erelt

teisipäev, 2. märts 2010

Flandria päevik

Siin on nüüd mõnda aega olnud vaikus, aga mitte sellepärast, et ma midagi ei loeks, vaid et see, mida ma pikka aega nautisin, nõudis süvenemist ja mitu korda läbi mõtlemist.

See raamat tuleb su juurde, kui tuleb aeg ja endast ühe õie sulle kingib. Kui oled valmis seda vastu võtma. Internetis sobrades tuli ette, et Kati Murutar näiteks arvas, et igavamat raamatut pole ta elus lugenud ja Kadri Kõusaar, et liiga vähe actionit ja kirge. Aga ma ei räägi seda halvustamiseks või nii.
Lihtsalt on inimesi, kellele see raamat ei sobi, inimesed ongi erinevad.
Mulle igatahes sobib.

Ja ega ses raamatus õieti midagi ei juhtu ja midagi erilist ei öelda. Tavalised mõtted heegeldavad oma silmuseid, minnes vahel algpõhjusest väga kaugele ja suure ringiga tagasi jõudes. Nii nagu me kõigi mõtted rändavad, nagu pilved taevas. Kahjuks muidugi ei ole aega neid pilvi loendada, saati siis üles märkida.

Räägitakse kõigest: hetkeolukorrast - oma justkui vangisolekust ja äratahtmisest, inimene tahab ju alati ära: kui ta pole kodus, siis tahab koju ja kui on kodus, siis ära, vaadeldakse maja ümbritsevat maastikku, loomi ja inimesi, vestetakse muinasjuttu ja oma unenägusid, internetist, kinnisvarast, inimesest - kes on ühesugune igal pool, nii Flandrias, kui Eestis, isegi aprillirahutustest. Vaadeldakse leplikult elu.

Näiteks:
Vanasti arvasid humanistid, et kui inimene vabastada alandavast ja raskest tööst, siis pühendub ta luulele, kunstidele ja filosoofiale, inimarmastusele ja enesetäiendamisele. See osutus valearvestuseks, sest lähtus valedest eeldustest. Füüsilise töö pidamine raskeks ja alandavaks on vaid kiriklik ja aadellik eelarvamus. Humanistid oleksid ju võinud ringi vaadata ja veenduda, kas need, kes juba olid põlvest põlve vabastatud sellest raskest ja alandavast needusest (oma palge higis pead sa oma leiba sööma), on pühendunud luulele ja filosoofiale või valdavalt siiski millelegi muule.
Kindlasti teeb haridus inimesi paremaks. Aga ainult õige natuke. Ja õieti pole seegi kindel. Mugav elu teeb inimese paremaks, sest mugavam on teistesse mitte puutuda, kui sul kõik vajalik olemas on.
/---/
Ma ei tea, millal sigines inimkonda see arvamine, et elu peab minema järjest paremaks.Mõned süüdistavad selle progressiusu eelduste loomises - nagu muide üldse kõiges - kristlust, sest see asendas vana tsüklilise ajataju (kõik kordub ja pöördub tagasi nagu aastaajad, kuu ja päike oma ringkäigus) finiitsega, kujutlusega aegade otsast, mille poole me liigume.
/---/
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Mis on inimese heaolu? Süüa kõht täis (ja mitte niisama, vaid seda mis maitseb), olla ilma eest varjul, magada parajalt soojas toas jahedate puhaste linade vahel, "omada" meest või naist, soovitavalt ka lapsi, kes sind vajalikuks peavad ja armastavad, mitte iga minut karta oma elu pärast. Ühesõnaga, rahu, hirmuta olek, parasjagu põnevust. Asi muidugi selles ongi, et seda heaolu on raske määratleda, sest seda pole. Ta on seal, kus meid ei ole. Kui kõht on head-paremat täis, hakkab ta valutama, tervis läheb käest ära, tuleb end piirata. Juba vist miljonid lääne inimesed vaevlevad toitumishäirete käes ja miski ei müü paremini, kui toit, mis maitseb hea, aga kus on 0% rasva, 0% seda ja 0% teist. Ühesõnaga, mis polegi toit. Toit, mis oli tuhandete inimpõlvede fantaasia, unistus, on muutunud hirmu allikaks. Söömine kohutab. ja kui ollakse "end täielikult vabastanud raskest ja füüsilisest tööst" ja ainsad kehaosad, mis veel ennast vaevavad arvuti ees, on tagumik, sõrmed, kael ja silmad - siis tormatakse õhtul end piinama kõiksugu hirmsatel masinatel, mis suurlinnades võtavad enda alla juba terved majad, nagu vanasti vabrikud oma majadega. Denderwindeke teel on üks trenažööride, jõumasinate-, jooksu-, tõste-, tõmbe-, sirutus-, venitus-, kummardus- ja kiskumismasinate pood. See on tehtud vanasse kabelisse ja seal need läikivad monstrumid seisavad, kõrgete kaarakende taga nagu mingi püha piinamisruum, mis ootab patukahetsejaid.


Kuldse vangikongi kodulehekülg

Kirjanduse tähestik: Flandria päevik

Autor ise ajalehes.