Aktuaalne kaamera

esmaspäev, 27. aprill 2009

Päike mu päike

Päike mu päike ma mõtlen su pääle
Anna meil julgust ja juhi meid hääle
Päike mu päike sa vaatad me pääle
Anna meil õigust ja juhi meid hääle
Päike mu päike koos liigume läände


Kuivõrd sobiv laul meie varakevadisse imepärassesse kuumusesse. Nagu päikesetervitus.
Ühesõnaga, omandasin uue plaadi.
Ega ta ikka ausaltöeldes seesama Pantokraator ei ole, mis 17 a tagasi. Ikka rohkem nagu Dagö. Aga üldsegi mitte halb. Mõtlikum, süvenenum, seda küll, aga pauerit on jälle vähem. Pole sellist võimsat laulu, nagu olid Sõjalaul. Aga see Päikeselaul on hää küll.
Ja - püüan mitte olla kuri, inglitele ka ei prööka.
Igatahes kujutan ette, et neid uusi ja vanu laule oleks jälle tore kusagil suveöös kontserdil kuulata, kui tuhanded tähed taevas säravad ja sina tantsid nende all koos nimetu rahvahulgaga, saades nendega üheks, selleks üheks viivuks.
Midagi sellist on ses muusikas, mis mulle sobib.
Jah, see on minu muusika, ka nüüd, 17 a hiljem.

PS! Mul meeldib nende koduka kujundus ka.

kolmapäev, 22. aprill 2009

Pantokraator, kõigeülene valitseja

Lugemis- ja kuulamissoovitus. Ise ma muidugi esitlusele ei jõudnud, raamatut pole veel lugenud, ega CD-sid kuulanud. Aga ma olin Pantokraatori suur fänn ka 17 a tagasi ja ma loodan, et seal leidub neid vanu lugusid. Ja üldse, mulle meeldib see sõna “Pantokraator”. Eriti mõnus oleks see muusika Korful kuulata.

teisipäev, 14. aprill 2009

Двенадцать стульев


Minu ilusast elust on röövitud kolm tundi.
Nõuan talumistasu ja kompensatsiooni, aga kellelt? Ise olin loll ja läksin vaatama, kuigi sisetunne keelas. Ja kui oled juba teatris, siis vaatad ikka täie raha eest. Ja pärast on häbi asjatult veedetud tundide pärast.

reede, 3. aprill 2009

Minu ilus elu

Järjekordne elulooraamat. Paigutaksin ta skaalal kõrgemale, kui eelmine loetu, kuid "Paljajaluga kõrrepõllul" pole üldse võrreldav.

kolmapäev, 1. aprill 2009

Paljugi võiks öelda veel?

No selles raamatus ei ole küll midagi ütlemata jäetud, pigem vastupidi. Ma ei kujuta ette, õigemini ei taha ette kujutada, mis see veel oleks, mida paljugi öelda võiks veel.
Võibolla on osaliselt “süüdi” ka Kapstase-poiss, sest kogu jutt, mis välja voolas, on ilma toimetamata ka ära trükitud. Ja küsimused on vastuste väärilised. Kas siit nüüd just midagi uut sai teada, Eesti eliidi kohta, ma kahtlen. Raamatu lugemise ajal tuli just Lennu sünnipäeva puhul raadiost saade Ain Kaalepiga, tema näiteks rääkis ka oma elust ja oma kaasteeliste omast, kuid sõna “eliit” ta ei kasutanud kordagi.
Teisalt – ega Reet Linna ei ole ju paha ega kuri inimene. Mõnes mõttes hakkas mul temast isegi kahju seda raamatut lugedes.

Mõningaid tsitaate:

Liidergrupis ja eliidis olin ma kogu aeg sees.
Igal eestlasel oli ju oma kodustatud soomlane, meil isegi mitu.
Pildil olen mina, isa lemmiklaps, ja minu noorem õde, kes alati on olnud nõrga tervisega.
Pioneeriks astumine oli cool.

Stiilinäide raamatust.